Elu 30. aprill 1930 lk 3
Kiri veripunase südamega ja kümne musta noolega
Vaabinlased jonnivad ja kisuvad üksteisega.
Vaabina rahvas, vanad kui ka noored, jonnivad üksteisega, või nii öelda proovivad jõudu ja hammast. Igaüks tahab teist sõnadega ja teoga üle trumbata. Sellesse nii muidu rahulikku vaabinlase südamesse tõi jonni ja vihavaenu alguses meier. Praegu löövad vanad meieriga, nii et terve Võru- ja Valgamaa on kära ja kisa täis. Eks sellest võta ka noored eeskuju ja nüüd lasevad ka noored juba sekka. Nii oli üks kriukamees ühe noobel kavaleri isale kirja sees saatnud tema poja 12 armukese päevapildid. Kirja keskele oli maalitud punane süda, mis tilkus verd ja sinna sisse oli sihitud 10 musta noolt. See ajas noorhärra nii vihale, et jooksis oma esimeses vihatujus otsekohe preili E. T. poole, keda arvas selle kurja juur olevat. Preilile langes igasugu hoolimata sõnu kaela. Et preilil sellest noorhärra halenaljakast loost aimugu ei olnud, siis kohtas see härrat valjusti, mille järelduseks jälle jonn ja vaen. Võib olla, et ka asja punase laua ees arutatakse.
Nii elavad Vaabinas noored. Räägitakse üksteise üle laimujutte, mille järelduseks, et nii mõnigi süütu preili või noorhärra saab teiste rumalate sõnade ja tegude pärast kannatada. Keskmisel pühal pidas Vaabina rahvaraamatukogu selts peo-õhtu. Kavas oli koorilaulud ja näidend “Laul õnnest”, mis libises rahuldavalt üle lava. Krooni sellele pani pähe, et sama seltsi pasunakoor, kes mängib juba kaunis hästi, lõpetas poole tantsu ajal mängimise ja asemele asus mingisugune hädaline viiul ja kannel. Nagu kuulda oli, olevat selles jälle süüdi vaabinlastel nii laialt levinenud “jonn”. Ka pidu algas poolteist tundi hiljem, kui kavas ettenähtud ja selleks oli jälle süüdi vaabinlaste jonn.