Võru Teataja 24. mai 1932
Noor Laatsarus rändas Urvastest Ameerikasse.
Kui põngerjas Urvastest Narva minekul eksis Misso.
Urvaste vallas elutsev 16-aastane rentniku poeg Johannes Laatsarus võeti läinud nädala lõpul Missos, Mäemurati kordoni juures kinni kui poisike, kes tahtis salaja üle piiri minna. Nagu selgus, on noorukesel kange lust kodumaalt Ameerikasse putkata.
16-aastane Voldemar Laatsarus on pisikene poisikene, poisiplõnn, kuid kange rännulustiga ja erksa iseloomuga. Ta valmistanud ise maailma kaardi ja hakanud selle järele mõne aja eest koduvallast rändama. „Ilmaränduri“ marsruut oli kokku säetud järgmiselt – Urvastest Narva, Narvast Venemaale, söölt läbi Mandshuuria Aljaskasse ja edasi Ameerikasse. Ometi juhtus mehikesega äpardus – ta sattus Narva asemel Misso, kus ta kinni nabiti ja Võrru toimetati. Ülekuulamisel oli „mees“ kange kui sõnn ja ei tahtnud kuuldagi võtta, et Ameerikasse minekust loobuma peab. Taskus polnud „mehel“ raha krossigi, küll aga kaart, mis viis Narva asemel ränduri Misso.
Nagu kuulda, ei mõtlevatki noor seikleja koju minna, kuhu teda kästi politsei poolt sammuda. Ta hellivat ikka veel lootusi kuidagi Urvastest Ameerikasse pääseda. Miks ta aga Urvaste tolmu jalgadelt maha tahab raputada, ei tea keegi, vaevalt ta isegi.
Võru Teataja 26. mai 1932
Väike kadunud Laatsarus.
Isa otsib politsei kaudu poega.
Eelmises lehes kirjutasime 16-aastasest Urvaste noormehest Voldemar Laatsarusest, kes põgenes kodust, et Ameerikasse rännata. Selle asemel, et Narva kaudu dollarimaale pääseda, sattus poisipõngerjas Misso, kus ta ülepiiriminekul kinni võeti ja Võru politseisse toimetati. Siin lasti Vold. Laatsarus lahti, et mingu ta nüüd ilusti koju ja jätku rumalad mõtted. Poiss lubaski seda teha, kuid ometi ei teinud ta nii. Isa ootab tänini oma poega, ent asjata. Ta on pöördunud politsei poole palvega, et viimane aitaks poega otsida.
Kuhu seiklushimuline Laatsarus nüüd rännanud, kas jällegi Narva mineku asemel kuskile Võõpsu sattub, pole teada.
Elu 1. juuni 1932 lk 1
Seiklushimuline karjapoiss Urvastest
Reisil Võrumaalt Ameerikasse eksis Misso piiripunkti.
Poiss teenib praegu karjasena raha, et pääseda “soojale maale”.
17. mail kadus ära Urvastes Horma talu karjane Voldemar Laatsarus, 16 a. vana. Poisi vanemad, kelledele kadumine tuli täiesti ootamata, ei osanud esiti väikese Voldemari saatuse kohta andmete muretsemiseks midagi ette võtta, nüüd aga, mil paar nädalat sündmusest mööda, on järgmist selgunud:
Vold. Laatsarus, kes alles esimest aastat pääle algkooli lõpetamist oma isakodus viibis, polegi seda kodust äramineku plaani nii salaja hoidnud. Juba väikese põngerjana koolipinke nühkides, kus teda veidra ülalpeo järele ‘Pät’siks’ kutsuti, rääkinud ta kaasõpilastele, et temale alatasa tundub kitsas siin kodunurgas ja et varem või hiljem tahab minna “soojale maale”. Kooli lõpetanud, haudus poiss seda kavatsust edasi, kuni see tänavu kevade kindlama kuju omas. Hääks sõbraks Laatsarusele oli naabritalu sulane Elmar Joosu, kellega koos tehtud otsuseks rännata Ameerikasse. Vanade koolikaartide järele pidi dollaritemaale õnne otsima minek teostuma Narvast läbi, Venemaa ja Mandschuuria kaudu Aljaskasse, säält edasi Kanaadasse ning siis lõuna poole. Narvast üle piiri salaja minekuks olnud poistel juba vajalikke andmeid kogutud, säält edasi loodetud “jänesena” raudteel sõita ning kavalust tarvitades edasi jõuda.
Teadamata põhjusel tekkisid aga viimasel momendil lahkhelid sõprade vahel ning Elmar Joosu seekord rändama ei läinud. Vold. Laatsarus aga pannud pühade aega endale varuks päts saia ja pool sinki, norinud eelmisel päeval 500 senti raha välja ning lahkus 17. mail oma isa karja juurest, alustades suurt teekonda üksinda.
Et ilmaränduri saatus nii nigelaks osutus, nagu järgnevad päevad näitasid, seda vist küll tema isegi ei uskunud. Nimelt võeti poiss paaripäevase rännaku järele Misso piiripunktil kinni, kuhu ta teel Narva oli eksinud. Säält saadeti ta Võrru politsei käsutusse. Et Laatsarusel süüdi ei leitud, siis lasti ta lahti, kästes jätta peast rumalad Ameerikasse mineku mõtted ning ilusti koju minna. Poiss ei võtnud aga seda kuuldagi, vaid lahti saades jäi uuesti kadunuks. Ka kõik tagaotsimised poisi isa korraldusel ei annud tagajärgi.
Neil päevil saabusid Urvastesse kaks kirja, mis toovad selgust poisi vahepäälsest elamustest. Ühe kirja saatis “kadunud poeg” ühele oma endisele koolivennale, kust selgub, et poiss ei kavatsegi koju tulla, vaid kord tulevikus oma plaani teostab. Ta teenivat Võru ligidal talus karjasena reisiraha ning lubab tulevikus osta omale “kodumaa kaardi,” et mitte enam Narva asemel Misso ei satuks. Teise kirja saatis taluperemees Vagul Ristsaarelt, Võrust Räpina teed 12 km., kelle juures karjus teenib, poisi vanematele, kus küsib nõu, mis poisiga ette võtta. Tallu tulles olevat ta esinenud vaeslapsena, ning oligi nii karjaseks võetud.
Poisi vanematelt nende arvamist kuulates, seletasid viimased, et nad sunniviisil poisil oma juurde ei käse tulla, sest vanarahva tarkuse järele ei saa sellest koerast karjakoera, keda keti otsas veetakse.
Urvaste vanad uudised 