Võru Teataja 9. september 1989
KALJU LINDSAAR SURNUD
Urvaste kodukandipäeval 27. augustil lõppes maakera kuklapoolel Lõuna-Austraalias samast kihelkonnast pärineva ja loomeperioodil skulptorina tunnustuse leidnud eestlase Kalju Lindsaare elutee.
Kalju Jaani p. Lindsaar (Lintser) sündis 13. septembril 1914 Vastse-Antsla vallas Väikoni taluperemehe Jaan Jaani p. Lintseri esikpojana. Alghariduse sai emapoolsete vanemate elukohas Kärgula vallas, kus lõpetas Kärgula algkooli. Memuaaride avaldaja mälestustesse on ta sealt jäänud meisterdajana ja oma huviala otsijana – lindude topised, postmargid, tisleritööna endavalmistatud rehepeksumasina mudel, mis vändaga ringiaetult peksis viljapäid. 1927. a. võttis osa Eesti Õpetajate Karskuskasvatusliidu poolt korraldatud karskus-võistluskirjutusest lastele, millest on säilinud diplom.
Haridustee jätkus Võru Gümnaasiumis, kus osavõtt Töölisspordi Seltsist tõi mõningaid ebameeldivusi. Kooli ajal huvitasid Kalju Lindsaart põhiliselt joonistamine ja raadiotehnika, vähesel määral muusika. Kodus oli tal omavalmistatud lampidega raadio ja tšello. Kalju Lindsaar osales Urvaste valla Haridusseltsis “Siirius” küll näitlejana, aga põhiliselt siiski lavakujundaja-dekoraatorina. Enne sõjaväeteenistust tegeles lühikest aega kindlustusagendina ja ajalehe kirjasaatjana. Pärast vabanemist sõjaväest ja lühiajalist kodutalus töötamist astus K. Lindsaar Tartu “Pallasesse”, esialgu maali, hiljem skulptuuri õppima. Viimasele lõpuks pühenduski.
1939.-40. töötas ta keraamiliste toodete valmistajana Petseris Bogdanovkas.
- a. emigreerus Kalju Lindsaar Lõuna-Austraaliasse. Seal tegeles ta ehitustööga, firma teenistujana ja siis vabakutselise skulptorina.
Oma elu jooksul on ta teinud rohkesti skulptuure, põhiliselt portreebüstidena, esimesed umbes 7 aasta vanuselt. Mainekamaid on aga viimane – “Ema lapsega” (“Ene ja Danny”) 1985. Kas ta mõtles seda luues, et meie rahvas peab kestma jääma? Ei saa seda temalt enam küsida.
Vend VÄINO LINDSAAR
Honorar Eesti Muinsuskaitse Seltsile.