Monthly Archives: detsember 2010

Rõõmude pere rõõmud

Posted in 1970, kolhoosi elu by

Töörahva Elu 31. detsember 1970
Rõõmude pere rõõmud
Maja on päeval vaikne. Ainult uhke pikakarvaline Laika on koduhoidjaks jäetud. Möödaminejaid tervitab ta, nagu korralikul majavalvuril kombeks, ikka erksa haukumisega.
„Tere Laika! Kus perenaine?“
Kus? Eks ikka traktoril. Sõnnikut veab põllule. Et „Edasi“ kolhoosi saagirikas kartul ei muutuks mitte „kunstväetise siniseks“, nagu seal, kus ainult saaki taga aetakse, aga sellest ei küsita, kas kartul ka sööjale maitseb. Koju tuleb alles õhtul. Siis saabub töökojast ka pereisa, jõuab võimlemisringist või muusikakoolist tütretirts. Poissi näeb harvemini. Temal Antslast keskkoolist pikem tee tulla ja iga päev kodus ei käigi.
Kui palju rõõmusid ühel perel võib olla? Loendamatul hulgal. Töörõõm. Ühised hubased tunnid muusikaga. Rõõm laste kordaminekutest ja headest hinnetest koolis. Kui tütar õpetab ema tiigijääl uisutama … Kui kõik on pidupäeval koos. See, et vana maja seina ääres valendavad uue maja palgid ja ehitamine võetakse varsti ette. Näärieelne härmaehtes mets õhtupäikeses punetamas. Tulevaks aastaks võib selle järgi kõrgeid viljasaake ennustada.
Ongi tõeline Rõõmude pere. Neid, kelle perekonnanime nii kirjutatakse, on kokku neli. Voldemar Rõõm, üle paarikümne aasta juba mehhanisaatoriametit pidanud. Traktorist, kombainer, remondimees – nagu majandile parasjagu tarvis. Ise alles noorevõitu mees.
Abikaasa Erika Rõõmu (tema see igal tööpäeval traktoriga põllul müttabki) õpetab mees välja. Hiljem läks hakkaja naine eksamitele, sai ka paberid kätte. Nüüd saab temalgi seda tööd juba kuus aastat tehtud. Raskeks ei ole ametit seni pidanud.
„Ega praeguselgi „Belarussil“ viga ole, aga varsti lubati anda uus masin, kus iste mugavam ja raputamist vähem. Siis on päris hästi,“ räägib Erika Rõõm.
Tänavu tuli suur kuulsus – esikoht, rändauhind ja preemia – külmutuskapp – vabariiklikul künnivõistlusel. Kodus on uhke karikas, rahvariides nukk pingelisi võistluspäevi meenutamas. Eriauhind anti veel parima lõppvao eest. Tammepärgagi hoitakse kuivatatult alles …
„Ei tahtnud võistlema minna, esikoht tuli päris ootamatult,“ arvab laureaat. Mees aga kinnitab:
„Erikal on üks mehhanisaatorile väga oluline omadus – sirge käsi, nagu öeldakse. Kündnud on ta üldse vähe, aga omandas õiged võtted ja võistlustingimused hästi kiiresti. „
Sirge käsi. Hool ja tähelepanu ka. Ega Voldemar Rõõmgi lohakat tööd kannata, olgu siis künnil või külvil.
„Tehtud töö peab olema ka silmale ilus vaadata.“
Siin, Urvaste küngastel ja orgudel, on nende mõlema kodupaik ja esivanemate häll. Erika Rõõmu kodutalus Tamme-Lauril nad elavad. Voldemar Rõõm sündis küll Leningradi oblastis, kuhu vanaisa oli mõisaorjuse eest välja rännanud. Siitsamast, Urvastest. Mis salasidemed need küll on, mis teda ikka ja ainult selle paigaga seovad?
On’s see Tamme-Lauri tamm, iidne esivanemate elu ja võitluse tunnistaja, mis siinsamas seisab? Igal kevadel jälgivad Rõõmud hiiglase lehtimist. Kahju on kõige ilusamast suurest oksast, mille restaureerijad maha pidid võtma – oli mädanenud. Aga nüüd ehk püsib tamm veel kaua.
Kodukoht on kõige kallim. Mujal võib paremgi olla, aga kodukohas on edasiminekutundel eriline väärtus.
Kui Erika Rõõm oli kolhoosis traktoristiks hakanud, töötas seal mehaanikuna mees, kellele ei meeldinud, et naisedki koduse supipaja või loomade juurest meestetööle kipuvad. Oli naeruvääristamist, isegi töö takistamist tuli ette. Rõõmude pere läks Tartu rajooni Võrtsjärve kolhoosi. Seal olid siledamad põllud, suuremad saagid, tasugi suurem. Kergem oli. Esimees Kalev Raave lubas, et töökale perele ehitatakse kohe uus maja, jäägu nad aga paikseteks.
Ikka tõmbas tagasi Urvastesse. Nüüd on siingi suur tugev ühismajand – „Edasi“ kolhoos, on preemiad, lisatasud neile, kes pidevalt tööl käinud.
Uuel aastal peaks Rõõmudeni jõudma autoostmise järjekord. Autot oodatakse väga, mitte lõbusõitudeks, vaid tarbeesemena, laste pärast. Maire, praegu veel nääpsuke V klassi õpilane, käib Urvastest Võrru muusikakooli. Õpib akordioni. Tagasipääsemine on õhtul keeruline, bussiühendus on veel halb, vahel tuleb sõita suure ringiga, vahel taksoga. Õppimist aga pooleli jätta ei saa ega tohi. Poisil, Johannesel, ka siis kergem Antslast koju saada. Tema mõtleb maaelule truuks jääda, tahab mitte küll mehhanisaatoriks, aga agronoomiks õppida.
Voldemar Rõõmu kõige suuremaks rõõmuks vabal ajal on pillimäng. Kandlemehena üle vabariigi tuntud, aga pille on kodus võib-olla tosina jagu. Akordion, bajaan, kitarr, mandoliin, kontrabass. Ka viiulit on mängitud ja klaverihäälestamisega saab hakkama.
Tütrega tehakse peaaegu igal õhtul muusikat, kui vähegi mahti. Kogu pere võtab korraga pillid kätte muidugi harvemini. Need on erilised pidupäevad. Pereema mängis omal ajal orkestris, võimles, tantsis 14 aastat rahvatantsu. Kodu on ta ise mugavaks teinud. Omakootud vaibad, eesriided, padjad. Nii kauneid värvikombinatsioone ja üleminekuid saab kätte ainult siis, kui lõngadki ise värvida. Varsti jälle tarvis teljed pööningult tuppa tuua ja kangas üles seada.
Näärid on käes. Need toovad igale perele veel rohkesti pidulikkust, õnnesoove, äratavad uusi lootusi. Ka Rõõmudele.
L. RINNE

Meenutades 1960. a

Posted in 1960, edasi, kolhoosi elu by

Töörahva Elu 31. detsember 1960
TEIE MEELDEJÄÄVAIM SÜNDMUS 1960. A.
1. ALIDE LUSBO, „Edasi“ kolhoosi noorkarjatalitaja.
„Möödunud aasta oli meie kolhoosi elus väga sündmusterikas. Kõige meeldejäävaim neist oli kolhoosi kultuurimaja avamine. Oma tööst kõneldes … noh, püüdsin kõigest väest iga asja teha nii korralikult kui vähegi võimalik. See oligi minu edu saladus.“

Hm, ikka paljuvõitu neid tulekahjusid

Posted in 1930, krimi by

Võru Teataja 23. detsember 1930
Jällegi tulekahju Urvastes.
Rebase asunduses põles tühi laut ja küün maani maha.
Ööl vastu 20. detsembrit süttis Urvaste vallas Rebase asunduses Anton Traagel’i ühise katuse all olev laut ja küün põlema ja põles maani maha. Kahju arvatakse 300 kroonile.
Tuld märgati vastu laupäeva hommikut kell 3. Kohalejõudnud inimestel ei jäänud midagi teha, sest hoone oli üleni leekides ja varises peagi kokku. Hoone oli tühi ja temas midagi polnud. Tulekahju tekkimise kohta liiguvad ümbruskonnas kahtlased jutud. Ollakse kindlal arvamisel, et kuritahtlise süütamisega tegemist, sest põlenud hoone väärtust hinnataks kõige rohkem 300 kr. pääle, kuna ta k/s „Omas“ 500 kr. eest kindlustatud oli.

Kaardipõrgu Urvastes

Posted in 1930, seltsielu, urvaste by

Võru Teataja 20. detsember 1930
„21“ Urvastes.
Pikkade talveõhtutega on Urvastes noorte keskel moodi läinud „21“ mäng. Tullakse harilikult kuhugi kokku, enamasti laupäeva ja pühapäeva õhtuti ning mäng läheb lahti. Lüüakse enamasti kompvekkide ja paberosside pääle. Mängust ei võta mitte üksi osa nooremad, vaid ka naisemehed on platsis. Tihti kogunevad kaardimängijad samasse kohta, kus on koos näidendi harjutajad, segades niiviisi näitemänguharjutusi.

Liiga palju pidusid?

Posted in 1930, restu, seltsielu, siirius, uue-antsla by

Võru Teataja 20. detsember 1930
Iga kolme kilomeetri kohta üks pidu.
Pidude rohkus Restu-Antslas ja Urvastes.
Eelolevad jõulud on Urvastes ja ümbruskonnas eriti rikkad pidude poolest. Nii korraldab „Siirius“ omas majas esimesel jõulupühal, 25. detsembril peo, kus ettekantakse G. Kadelburgi näidend „Põrgu tee“.
Samal ajal on aga umbes kolme kilomeetri kaugusel asuvas Restu-Antsla piimaühisuse saalis pidu Restu Haridusselts „Kultuuri“ korraldusel, kus lavastamisele tuleb lustmäng „Hüpe abiellu“.
Teisel jõulupühal on aga peod Uue-Antsla haridusseltsil omas rahvamajas, kus etendusele tuleb A. Trilljärve 3. vaatusline operett „Emajõe lõoke“ ja Ilmjärves, kus lavale tuleb Kunderi „Kroonu onu“.
Nii näeme, et iga kolme kilomeetri kohta tuleb üks pidu, mis muidu maal haruldaseks asjaks. Kui neile kõigile ka rahvast jatkub, siis on asi kõige paremas korras.

Ernst Keller seltside (mitte)liitumisest

Posted in 1930, seltsielu, siirius by

Võru Teataja 20. detsember 1930
Kas liituda Urvaste seltsidel?
Mispärast ei mindud „arfa“ lipu alla.
„Siiriuse“ esimees Ernst Keller.
Selle lehe neljapäevases numbris on võtnud keegi Urvaste seltskonna elust huvitatud isik sõna, kus soovitab kohaliste organisatsioonide liitumist, sest nüüd „olla seisukord sarnane,“ et Urvaste seltsid võiksid jälle ühinemisele mõelda.
Samas räägitakse ka, et „Siirius“ on kõige elujõulisem selts Urvastes. Tunned enese sellega ka veidi ülendatud olevat, sest oled ju ise ka kaasa töötanud „Siiriuse“ lipu tõstmiseks kõrgemale.
Sõnad „seisukord sarnane“ , aga lasevad oletada, et artikli on kirjutanud vist mõni Urvaste Haridusseltsi tegelane, juhtides mõtteid jälle tagasi seltside liitumise juurde.
Kui aga nüüd võtta sellest Urvaste seltside liitumisest uuesti kinni, isegi kõvade kätega, siiski võiks vaevalt loota, et sellest midagi välja tuleks. Kuna Urvaste H-Selts esimesel liitumisel ühinemise nurja ajas, loobudes „Kõla“ seltsile varandusi üle andmast ainult sellepärast, et lootis liit „Siiriuse“ lipu alla lükata, siis ei ole vist ime, kui nüüd „Siirius“ ühinemise juures „oma lipukirja“ keeldub maha kustutamast, seda rohkem, et nii mõneltki poolt rahvamaja ehitusvankri kodaratesse on kaikaid pillutud.
Kõige otstarbekohasem oleks, kui asja üldse soovitakse ühinemise sihis tüürida, et Urvaste Haridusselts likvideeruks, ning koonduks „Siiriuse“ lipu alla. Sellega oleks nii esimesed, kui teised vastuvaidlemata palju võitnud ja kõigepäält mõistlik rahu ja üksmeel olemas.

Aksel Kohvi sõnavõtt konverentsil

Posted in 1980, kolhoosi elu, viljastav nõuka by

Töörahva Elu 16. detsember 1980
EKP VÕRU RAJOONIORGANISATSIOONI XXI KONVERENTSILT
SÕNAVÕTTUDEST
AKSEL KOHV, Kuldre kolhoosi traktorist:
NSV Liidu majandusliku ja sotsiaalse arengu põhisuundades eelolevaks aastaks on märgitud, et tuleb tõsta elamuehituskooperatsiooni osa elanike korteritingimuste edasisel parandamisel ja laiendada individuaalelamute ehitamise võimalusi, eriti maal.
Kuldres loodi elamuehituskooperatiiv 1975. aastal. Ehitamist alustas Võru KEK 1978. aasta suvel ja elamud antakse käiku käesoleva aasta lõpul, kuid ilma heakorrastuseta. See jääb teha 1981 aastaks. Võru KEK toob ehitusega venitamise põhjuseks ehitusmaterjalide puudumise ja tööjõu vähesuse. Selline pikalevenitatud ehitamine ei ole majandile aga vastuvõetav.
Maale projekteeritavate individuaalelamute puuduseks on see, et nad projekteeritakse ilma loomapidamishooneteta. Kõik viis peret, kes aastavahetusel vastvalminud kodudesse kolivad, peavad loomapidamise lõpetama, sest loomi pole enam kuhugi panna. Korduvalt on pöördutud lautade ehitamise pärast asjaosaliste organite poole, seni aga tulemuseta.