Richard Veedleri mälestuseks

Elu 22. märts 1933 lk 4

Action Urvaste 1933

Elu 22. märts 1933 lk 1

Saladuslik süütamine Urvastes

Omanik süüdistab Karl Reha, kes võeti vahi alla.

Antsla, 21. märts.

Läinud laupäeva keskööl lõi leegitsema Urvastes Koigu asunduses Juhan Teose karjalauda katus. Tuli ei saanud palju kahju teha, sest pereinimesed said kohe jaole. Ära põles lauda katus ja lagi. Omaniku kahju 520 kr., sest ära põles ka mõned koormad heinu ja õlgi.

Kuidas tuli alguse sai, pole veel teada, sest ametvõimud toimetavad juurdlust. Peremees Teos süüdistab oma naabrit Karl Reha, kes ka konstaabli poolt vahi alla võeti.

Õnnetuskohal mingeid märke pole näha, mis Karl Reha süüdi tõendaks. Ka olnud tulekahju ajal Reha kodus ja maganud.

Tule süttimine on aga ümbritsetud saladusliku looriga, sest keegi kõrvaline isik polevat lakas samal päeval käinud.

Hoone oli kindlustatud “Ekas” 700 krooni eest, kuid omanik tahab hinnata lauda väärtust ühes seesoleva kraamiga 800 kroonile.

Reha ja Teose vahel olnud halb vahekord ja mõnigi kord lubanud Teos Rehale “näidata”. Kuigi Reha praegu on vahi all, on teadmata, mis juurdlus toob. Väga kergesti võib süüdistaja ja süüdistatava osad vahetuda.

 Võru Teataja 23. märts 1933

Süütamine Urvastes.

Arvatav süütaja arreteeriti.

Urvastes põles ööl vastu 19. märtsit kella 11 ja 12 vahel maha Johan Tegule kuuluv karjalaut, mis oli põlema läinud lakast. Omaniku kahju 520 krooni. Hoone oli EKA-s kinnitatud 700 kr. eest. Omanik arvab, et hoone kuritahtlikult põlema süüdatud ja süütajaks on olnud naabritalu peremees Karl Reha. Viimane võeti politsei poolt vahi alla ja toimetati Võrru. Arreteeritu arvamine on vastupidine, et tema pääle on kaevatud kättemaksuihast.  

Elu 18. märts 1933

Mees tahtis tappa naise

Antsla, 17. märts.

Möödunud nädalal varastati Urvastes Koigu asunduses elavalt Luise Selgelt raha. Kahjusaaja teatas asjast politseile, kahtlustades varguses samas vallas elavat Karl Rehat. Viimane teada saades, et teda varguses süüdistatakse, sattunud vihahoogu. Kokku saades L. Selgega haaranud K. Reha nurgast kirve ja tahtnud sellega Selge pääd purustada. Selge aga karanud ähvardaja juurde ja võtnud selle käest kinni, takistades niiviisi mõrtsukatööd. Appikarjumise pääle tulnud juurde ka teisi lähedal olijaid, kes Rehalt kirve ära võtnud ja naise kallaletungija käest päästsid. Selge teatas sündmusest politseile, kes praegu juurdlust toimetab. 

Kuldre koolis, lühidalt

Võru Teataja 20. märts 1993

LAUPÄEVAST REEDENI

Antsla kandi uudiseid

Laupäev, 6. märts

Kuldre Põhikoolis tõmmati joon alla järjekordsele traditsioonilisele tüdrukute nädalale, nädala jooksul korraldati mitmeid huvitavaid üritusi, millega jäädi rahule.

Käskjalal varastati heinakuhi

Elu 15. märts 1933 lk 2

Heinakuhi viidi ära. Ööl vastu 9. skp. varastati Uue-Antslas valla käskjalal J. Kallionil kuhi heinu “Lakkesoolt”. Omanik hindab kahju 30 kr.

Sulane varastas peremeest

Võru Teataja 14. märts 1933

Sulane varastas peremeest.

Politsei otsib Uue-Antslas kelmi.

Läinud kuu piimaraha maksmise ajal ilmus Uue-Antsla piimaühisuse kassapidaja juurde Uue-Antsla vallas Kälbi talus hr. Mölder’i juures teeniv sulanepoiss Aksel Ani ja võttis peremehe jaanuari jaanuari kuu piimaraha 43 krooni ja 30 senti omavoliliselt välja.

Pääle selle võttis sulanepoiss kaasa peremehe poolpalitu ja piimaraamatu kadudes kõigega. Asja uurib praegu politsei.

Piimaraamatu ja peremehe pool-palitu omandas sulanepoiss Ani arvatavasti selle mõttega, et peremees ei jõuaks õigeks ajaks meiereisse, katsudes sellega oma kuritegu varjata.   

Elu 15. märts 1933 lk 1

Varastas peremeest.

Uue-Antslas võttis omavoliliselt peremehe piimaraha 43 kr. ja peremehe poolpalitu Kälbi talu sulane Aksel Ani.

Leiti inimluid

Võru Teataja 14. märts 1933

Kruusaaugust leiti inimese luukere

7. skp leidsid Uue-Antsla v. “Sälgumäe”  kruusaaugust töölised kaunis hästi säilinud inimese luukere. Luud leidusid 1 1/2 mtr. sügavuses ja kohalikud inimesed arvavad, et need on pärit Rootsi-Vene sõja päevilt.

Elu 15. märts 1933 lk 2

Uue-Antslas leiti inimluid.

Möödunud nädalal leidsid kruusavedajad Vladimir Prisko ja Jaan Raudhein, “Sälgusmäe” kruusaaugust inimese luukere, mis oli hästi säilinud. Prisko toimetas luukere oma Tokku talu õuele ja nüüd käib inimesi hulgakaupa luukere vaatamas. Kohalikud elanikud arvavad, et luud on pärit Vene-Rootsi sõja ajast. Hiljuti leiti umbes samast kohast ka üks vana mõõk. 

Kuidas elame edasi?

Võru Teataja 6. märts 1993

Kuidas elame edasi?

“Ei osanud arvata, et selline päev kord kätte jõuab,” sõnas 26. jaanuari hommikul enne koosoleku algust Urvaste elupõline traktorist.

Pikemaid ja lühemaid sõnavõtte, repliike ja küsimusi kuulates mõistis ka kaua sünnipaigast eemal olnu, mis erutab praegu Urvaste valla rahvast. Ei loetud enam üles vilja- ega lihatonne, ei kiidetud tublimaid töömurdjaid ega seatud kolhoosile uusi eesmärke. Kogu saalis ja ukse tagagi hõljus murelik küsimus: kuidas elame edasi?

Küllap olid mõnedki tulnud Uue-Antslasse, et kohe vastust kuulda. Paraku tõdeti oma koju jõudes, et saadi ainult veidi targemaks, kuid veel rohkem on tekkinud uusi küsimusi, millele tuleb igaühel kas oma jõul või koos teistega vastused leida, ja üsna kiiresti. Öeldi, mis öeldi, viimaks oli aeg hääletada. 177 inimest olid selle poolt, et Kuldre kolhoos reorganiseerida, 32 pooldasid kolhoosi likvideerimist ja 28 jäid erapooletuks. Aga ka pärast seda kõlasid saalis sõnad: reformikava, tervikvara, osak, ühistu, hoiulaenuühing, maa …

Mis neist kõige tähtsam? Ehk viimane. Oli siis mõisa-, talu- või kolhoosiaeg, maa ei jätnud harijat kunagi nälga. Ei jäta ka edaspidi, kui harijal ainult jõudu künda, külvata ja saaki koguda – ükskõik, kas teeb ta seda oma või ühistu masinate abil, on ta siis talunik või maa ajutine kasutaja. Piimakombinaadid võivad jääda seisma, riik võib loobuda vilja ja liha ostmisest või maksta selle eest sente, harijat ei jäta maa ka siis päris hätta. Vanem põlvkond mäletab, mida tähendas aiamaa tol ajal, kui kolhoosis rabati tööd varavalgest hilisööni, aga tasuks pakuti ainult kopikaid ja mõni kotike vilja.

Maamehe elu on selline, et harva on tal endal lastud oma rada valida, ikka on keegi teine teda käsutanud ja kammitsenud. Olen kuulnud kümneid lugusid, kuidas purustati kõige helgemad unistused, aeti mehi sõjaväljale surema võõraste huvide eest ja terveid perekondi võõrale maale. Hirm, mis tõukas talupoja kolhoosi.

Muidugi on kahju, et ühiselu ei ole andnud selliseid tulemusi, nagu lubati ja loodeti. Veel mõni aasta tagasi oli Kuldre kolhoos kõvemal järjel ja kui siis oleks käsile võetud reorganiseerimine, oleks jätkunud rohkem ka seda, mida kord ühistatu ja aastakümneid kestnud töö eest jagada. Nüüd pidid aga kolhoosi juhtijad mõista andma, et võlakoorem on kaelas – kas sellest pärast sigade müümist vabanetakse, peaks varsti selguma – ja jagada jääb õige vähe, ning pole teada, kui pika aja jooksul on seda võimalik kätte saada.

Usun, et agraarreformi kavandajad on pidanud silmas mitte üksnes eesmärki visata ajaloo prügikasti mõisted “kolhoos” ja “sovhoos” ning taas äratada ellu talu. Miks reform on veninud ja mis sellega kaasnevad, vajaks põhjalikumat analüüsi. Selge, et iga uuendus peaks kaasa tooma midagi paremat, kui oli varem. Ei tohiks agraarreformi tagajärjel keegi jääda tööta, maa sööti ega põhikapital – laudad, kuivatid, jt. hooned – kasutamata.  Kahjuks pakub elu juba enam kui ühe kurva näite selle kohta, et need eesmärgid pole teostunud.

Veel pole kadunud usk, et piisab mingist heast mõttest või seadusest, ühekordsest ettevõtmisest ja kõik mured kaovad nagu võluvitsa väel. Moskva meile enam ette ei kirjuta, kuidas istuda ja astuda, iseseisva Eesti riigi juhid ei käi seal aru andmas ega käske kuulamas. Ometi on maamehe elu muutunud isegi  raskemaks. Maamees arvab, et Toompeal võimuohjade hoidjad ei tunne või ei tahagi tema olukorda mõista, on keeranud talle selja – nii või teisiti ilmnes see 23. jaanuaril Paides, kuhu oli kokku sõitnud üle 250 taluniku igast maapaigast, kahjuks ei pidanud vajalikuks nendega kohtuda ükski valitsuse ega Riigikogu liige.

Või meenutagem, millise õhinaga propageeriti mõni aasta tagasi talude taassündi. Nüüdseks on seoses sellega tekkinud hulk uusi probleeme, talutee on konarlikum, kui arvati. Eesti krooni käibeletulek pidi looma korra raharingluses, aga nüüd on kõik kõigile võlgu.

Söandan arvata, et otsus Kuldre kolhoos reorganiseerida sünnitab samuti hulganisti probleeme, veel rohkem, kui neid saalis hõljus. Lähiaastad näitavad, kas muutub elu paremaks seal, kus kolhoosi juured raiutakse korraga läbi, või seal, kus tehakse seda aegamööda.

Kui talupoega sunniti viima hobused ja lehmad ühislauta, löödi talle nagu nuga selga; eakad naised ja mehed pole pisaraid unustanud. Valus on nüüd tunnistada, et kolhooside asutajaile on  väga vähe jagada. Paar päeva pärast Kuldre kolhoosi koosolekut määras Riigikogu küll kindlaks lehma hinna, aga öelge, mida ostaksite praegu 500 krooni eest. Pensionärile, kes jättis kolhoosi tervise, on see summa väiksem kahe kuu elatusrahast. Turult võib selle eest osta 25 kilo sealiha.  …

Samamoodi valus on mõelda sellele tööle, mille tulemusi enam keegi ei vaja, näiteks juba tühjaks jäänud või jäävatele lautadele. Iga hoone, mis kasutamist ei leia, muudab kõhnemaks osaku, mida inimesed ootavad vägisi ühistatud vara ja tööaastate eest. Kindlasti peetaks neiski veel mõni aeg loomi, kui Venemaalt voolaks endiselt jõusööta ja maainimene teaks, et piima ja liha müümine toob talle elamiseks tarviliku sissetuleku.

Reorganiseerimise teele sundis asuma kartus, et juba sel kevadel võib osa maast jääda seemneta. Kui talupidajad on mõelnud, kuidas maad harida ja külvata, asunud kütust varuma – kuigi hulk nende piima- ja liharaha on veel riigi käes – siis tõsisem on aiamaa või sellest veidi suuremamaalapi eakate kasutajate mure: kui kolhoos ära kaob, kes aitab neid, kel pole traktorit ja põllutööriistu?  Kergem oleks ju küll kõik traktorid maha müüa ja just sellele, kes rohkem pakub, viigu ta nad siis ükskõik kuhu – pärast seda jätkuks osakuteks jaotamisel igaühele kroone rohkem. Sel juhul aga poleks pensionäril kuskilt masinamehi aiamaale kutsuda, krooni adra ette ei pane.

“Tuleb rikas mees, ostab lauda ära, aga mis meist saab?” muretses koosolekul üks naine.  “Tuleb ja kutsub tööle, keda ise soovib. Mis on meie osak – üks-kaks lehma. Sellega me ei hakka elama, kui oleme tööst priid. Lauta oleme aga jätnud oma nooruse. “

See on teine olulisem mure, mis tõukas reorganiseerimise teele. Paljud lautades töötajaist, osa neist mujalt saabunud, ei soovi vähemalt esialgu talu võtta; nad soovivad jätkata loomakasvatajatena. Igati mõistetav soov, mida tasuks toetada eriti seal, kus korras hooned ja toodangutase rahuldav. Sest kui loomad osakute katteks külapidi laiali laotada või maha müüa, jääksid mitte ainult laudad tühjaks, vaid tärkab veel suurem mure – need inimesed täiendavad töötute armeed, mis Võrumaal niigi juba suur. Kahtlen, kas riigil jätkub töötutele nii palju toetusraha, et nad ellu jääksid.

Tõtt öelda lootsin, et suures kolhoosis tuleb enam kui paar meest välja läbikaalutud reformikavaga. Oli ju ammu teada, et vanaviisi kaua elada ei saa. Ometi julgesid ainult kaks mest jagada oma kavatsusi – töö korraldamisest ühes karjalaudas ja masinaühistu loomisest Uue-Antslas. Koosolek otsustas, et 15. veebruariks peaksid tekkima rühmitused, kes soovivad võtta ühe või teise tootmishoone oma hoolde.

Mis on ettevõtlike rühmituste tekkimist takistanud? Maamees pole kunagi uisapäisa tormanud, kui teda just ei sunnita tundmatus kohas vette hüppama. Ei taha uskuda, et käsualuse elus on tema mõistus kärbunud.  Pigem tasuks pika hoovõtu põhjusi otsida Eesti Vabariigi heitlikust põllumajanduspoliitikast. Ei tea ju maainimene veel, kui palju tema käest piima ja liha tahetaksegi või mida on kasulikum toota näiteks 5-10 aasta pärast. Julgust on kahandanud häired raharingluses, ei teata, kust ja millise protsendiga võiks laenata stardiraha. Ja kes ütleb, et põllumeeste kongressil, mis on kavas pidada märtsi lõpus, valitakse strateegia, mis annab kindla tunde tegutsemiseks?

Koosolekul kõlas mõte: ei tohi lubada, et keegi asuks “rosinaid saia seest noppima”. Küllap on Kuldre mailgi tekkinud neid “rosinaid”, mille enda kätte saajad hõivaksid soodsama stardikoha. Usun, et rahvas on küllalt tark krahmajaid taltsutama; neil endil aga tasuks järele mõelda, kas pärast sõda võimu juurde trüginud ja talupoegi röövinud – eriti paistis sellega silma rühm vurlesid Urvastes – leidsid sel viisil oma õnne. Ei jää külas praegu ükski “rosina” väljakiskumine märkamatuks, kuigi seda otse nina peale ei rutata kirjutama. Ja rahval on imetlusväärne mälu …

Mures ja kõhklustes on küla alustamas uut eluringi. Veel on igaühel ja kõigil koos aega mõelda, õppida agraarreformiga kaugemale jõudnute kogemustest, hoiduda mujal tehtud vigadest. Enam kui abile kaugelt tasuks loota ehk naabrimehe toetusele, tasub üksmeeles tegutseda ka siis, kui igaühest on saanud peremees.

JAAN ELLEN

Antsla kandi uudised 6. märts 1993

Võru Teataja 6. märts 1993

LAUPÄEVAST REEDENI

Antsla kandi uudiseid

Laupäev, 20. veebruar

Pärnumaal Paikusel toimusid vabariigi valdade I talimängud. Võru, Valga ja Põlva maakonna ainuesindajana osales 32-liikmelise koondvõistkonnaga Urvaste vald; 32 osalenud valla hulgas saavutati üldarvestuses 19. koht.

Esmaspäev 22. veebruar

Toimus Urvaste Vallavolikogu järjekordne istung. Antsla politseikomissari hr. Urmi osavõtul arutati koostöövõimalusi; kaaluti praeguse Kuldre kolhoosi maa-alal olevate järvede munitsipaalomandisse võtmist.

Teisipäev 2. märts

Antslas avati uus erakauplus, mis kaupleb toiduainete ja tööstus kaupadega; esimeseks ostjaks oli naisterahvas ja esimese päeva läbimüügiks kujunes ligi paar tuhat krooni; kauplus on avatud kõigil nädalapäevadel.